5. osa
Täitunud on 36 nädalat ja see tähendab, et tähtajani on jäänud veel natuke vähem kui kuuaega.
Vahepeal pole postitanud kuna tundus, et pole nagu midagi nii väga kirjutada, aga kui ma nüüd mõtlen, siis ikka tuleb asju. Eks ma siis üritan siin vaikselt millestki alustada ja kuhugi välja ka jõuda.
***
Esiteks tahan ma õelda, et hetkel, olles lõpurase on mul hoopis kergem olla, kui seda on olnud varem. Eks mu vaagnaluu valu piinab mind vahel ikka, kuid ei valuta mul selg ning oksendamist oli viimati vist mingi 3 nädalat tagasi, jaksan teha kõike, võhm välja ei lähe ja energiat on ka piisavalt. Mis mind nüüd veel kimbutab on selline surumistunne ribides ja rinnakus, see on päris ebamugav ja lööb ka natuke seljale, kui mul see tunne tuleb, siis üritan end vöimalikult sirgu venitada et hingata oleks normaalne. 04.09 käisin ka ämmaka vastuvõtul; kaalu on hetkel algkaaluga võrreldes juurde tulnud 12,2kg, kõhuümbermööt on 94cm. Tehti ka esimene KTG (see on selline asi kus pannakse kaks mingit junni rihmadega külge millest üks möödab emakatööd ja teine lapse südamelööke), nii palju olen lugenud, et see nii tüütu asi, et vahi seal lihtsalt pool tundi, aga mo meelest oli see just nii vinge, kuulata neid lööke ja jälgida. Ämmakas alguses istus ka mooga seal ja siis ma uurisin, et mis see emakatöö peaks olema kui sünnitatakse, ta vastas et võib isegi 100ni minna, läks siis mööda mingi lühike aeg kui mu emakatöö täusma hakkas ja läks kuni 100ni välja, ämmakas tundus natuke ehmunud olevat ja küsis ka kas tunnen midagi, aga ma ei saanud aru, vöi noh, see oli pöhimötteliselt see sama röhumistunn, mida tihtipeale tunnen. Selle 30min jooksul oli emakatöö korra veel 90ne juures aga kesmiselt köikus seal 0-10 vahel. Tegin ka katse: 130/140 lööki/min oli keskmine lapsel ja ma siis helistasin Karlisele, et vaadata kas südamelöögid ka muutuvad kuidagi, kui taaga räägin. Algselt nagu ei toimunud midgai, aga siis hakkasid töusma ja jöudsid isegi 162ni korra :D nüüd ma ei tea kas ta läks närvi või oli õnnelik :D
Vaikselt pakin ka haiglakotti kuna nüüd võib ta juba iga hetk tegelikult tulla ka. Alates 10ndast septembrist on ka enneaegsusepiir ületatud. Ämmakas ütles ka, et kuna ma ise nii pisike, siis võib juhtuda, et ta tuleb varem kuna ei mahu varsti ära ning mainis, et kui ma midagi üldse tunnen kahtlast, siis enam ei läheks traumasse end näitama vaid kohe sünnitusse, aga ma siiski loodan, et ta enne ei plaani tulla kui Karlis kodus on. Meil pole veel kõik tite tulekuks valmis ka seatud. 10.sept on veel üks ultraheli ka, ootan seda juba huviga, siis saab teada oletatava suuruse ning vaadatakse kindlalt üle kas lapse pea kenasti all.
Isusid mul otseselt ei ole siiani tekkinud, aga mis on uudne on see, et söön magusat. Ma ei ole kunagi olnud eriline magusasööja, ei väiksena ega ka nüüd suuremana, muidugi hiljem mõjutas seda kõike ka suitsetamine, kuid siiski.. nüüd ma ikka päevas pean kindlalt midagi magusat sööma ja täna plaaningi endale küpsisetordi teha :D
***
Ja vahepeal (14.08) sai ka elu esimeses pulmas käidud. Vanem vend abiellus. Kõik oli absoluutselt kena ja tore, kuid oleksin mitterasedana tahtnud seal olla. Mitte sellepärast, et juua vaid mul jalad olid paistes ja valusad ning sada muud häda kaelas. Hommikul 5st ärkasin ja olin peaagu 24h üleval, väsimus oli kohutav jne
***
27.08 tegime klassiga meil hoovis väikse istumise, Kõik tõid midagi kaasa ning sõime jõime ja rääkisime juttu. Kuna meil üks õpetaja koolist lahkub, siis oli see ka väike üllatus temale + Laura tegi sellise klassikalise moviemakeri piltide video koos nutma ajava jutuga :D
Oli istumine kena ja tore, aga oma jutuga tahan jõuda hoopis kuhugi mujale.. igatahes, võtsin ma siis oma kaamera ka õue kaasa, et pilte teha, aga lõpuks see jäi mul laual ette ja ma riputasin selle meil sauna kõrval oleva mahlapressi mingi pulga külge ja unustasin selle täiesti sootuks. Pilte sellest õhtust on Merli telefoniga tehtud kaks ja see kaamera oli seal kasutult. Umbes poole 11 ajal läksid õps, Getter ja Riina viimastena meilt minema ja ma ka rahumeeli tuppa. Öösel oli räme vihm ja tuul ja kõik see, mida muidu ammu ei ole olnud. Hommikul ajab koer mind 8 ajal üles, annan talle süüa ja lähme õue kuna ilm oli hommikul ka veel halb, siis käisin taaga hoovis väikse tiiru ja tuppa tagasi, vihma sadas natuke ikka ja umbes 10ne ajal läksime uuesti õue ja mida ma siis märkan - kaamera ripub ikka seal pressi küljes ja täiesti läbimärg. Võtsin siis kaamera, koera jätsin siis õue, jooksin põhimõtteliselt tuppa, võtsin aku ja mälukaardi välja, mölemad olid märjad ja hakkasin aga föönitama. Föönitasin minig paar tundi vahelduva eduga, et üle ei kuumeneks ja ööseks panin riisi sisse, ise samal ajal jumalat paludes, et see ometi katki ei läheks. Kuuaega tagasi võtsin selle, pöhimöttega last ja koera pildistada ning nüüd siis selline asi ja suur raha vastutaevast.. järgmine hommik panin selle kohe tööle kui ärkasin ja tõesti ei tea keda tänada, et see töötab. Teeb kenasti pilti, mikrofon, kölar kõik on okei, loodan, et hiljem mingeid tüsistusi sellel ei tule.
***
02.09 oli mul kodus väike fotosessioon. Siiri Tabri tegi mulle kühumaalingu ning fotograafiks oli Janek Ojasaar. Mõlemad tegid asja oma reklaami jaoks ning mina olin lihtsalt modelliks. Kokku läks meil vist umbes 3h, oleks ilmselt kauem pildistand aga koer hakkas möllama, ronis koguaeg pildile ja lõpuks tiris taustariide seinalt maha ja ei hakanud me seda enam tagasi ka panema :D Ütleme nii, et mu 12,2 kg on üpris hästi märgata ja mulle pildid väga ei meeldi, aga vähemalt on mälestus ja lisan siia ka möne :
***
Natuke Semist ka.
Ta on juba nii suureks kasvanud :D Pole üldse enam beebinägu ja pättusi teeb ikka ka veidi. Ühe pleedi on auguliseks närinud, hoovi 3 auku kaevanud, kaltsuvaibale sõi augu sisse ja mõne puu/pöösa on veidi ära risustanud, aga muidu tubli poiss :D
Ei tegelikult ta on küll tubli, iseenesest kuulab suhteliselt hästi sõna ja kuna ta on ikkagi laps, siis ilmselgelt ta veidi pättust teeb ka. Äratus on hommikul mul 7/8 ajal ning ülejäänud päevast olen pooleldi zombi ja magan päris mitu korda päeva jooksul veel kui midagi muud teha pole. Önneks nüüd magab ta suhteliselt hästi ära terve öö, muidu oli ta 2 ja 5 ajal ka üleval; mu ööd on tegelikult päris unetud kuna esiteks käin paar korda öö jooksul vetsus ja iga koera häälitsus, liigutus ajab mind jälle ärkvele. Ega ma rohkem otseselt midagi taast kirjutada ei oska, aga pilte lisan küll .
Kui on midagi reaalset küsida : http://ask.fm/KristiinePajussaar
Täitunud on 36 nädalat ja see tähendab, et tähtajani on jäänud veel natuke vähem kui kuuaega.
Vahepeal pole postitanud kuna tundus, et pole nagu midagi nii väga kirjutada, aga kui ma nüüd mõtlen, siis ikka tuleb asju. Eks ma siis üritan siin vaikselt millestki alustada ja kuhugi välja ka jõuda.
***
Esiteks tahan ma õelda, et hetkel, olles lõpurase on mul hoopis kergem olla, kui seda on olnud varem. Eks mu vaagnaluu valu piinab mind vahel ikka, kuid ei valuta mul selg ning oksendamist oli viimati vist mingi 3 nädalat tagasi, jaksan teha kõike, võhm välja ei lähe ja energiat on ka piisavalt. Mis mind nüüd veel kimbutab on selline surumistunne ribides ja rinnakus, see on päris ebamugav ja lööb ka natuke seljale, kui mul see tunne tuleb, siis üritan end vöimalikult sirgu venitada et hingata oleks normaalne. 04.09 käisin ka ämmaka vastuvõtul; kaalu on hetkel algkaaluga võrreldes juurde tulnud 12,2kg, kõhuümbermööt on 94cm. Tehti ka esimene KTG (see on selline asi kus pannakse kaks mingit junni rihmadega külge millest üks möödab emakatööd ja teine lapse südamelööke), nii palju olen lugenud, et see nii tüütu asi, et vahi seal lihtsalt pool tundi, aga mo meelest oli see just nii vinge, kuulata neid lööke ja jälgida. Ämmakas alguses istus ka mooga seal ja siis ma uurisin, et mis see emakatöö peaks olema kui sünnitatakse, ta vastas et võib isegi 100ni minna, läks siis mööda mingi lühike aeg kui mu emakatöö täusma hakkas ja läks kuni 100ni välja, ämmakas tundus natuke ehmunud olevat ja küsis ka kas tunnen midagi, aga ma ei saanud aru, vöi noh, see oli pöhimötteliselt see sama röhumistunn, mida tihtipeale tunnen. Selle 30min jooksul oli emakatöö korra veel 90ne juures aga kesmiselt köikus seal 0-10 vahel. Tegin ka katse: 130/140 lööki/min oli keskmine lapsel ja ma siis helistasin Karlisele, et vaadata kas südamelöögid ka muutuvad kuidagi, kui taaga räägin. Algselt nagu ei toimunud midgai, aga siis hakkasid töusma ja jöudsid isegi 162ni korra :D nüüd ma ei tea kas ta läks närvi või oli õnnelik :D
Isusid mul otseselt ei ole siiani tekkinud, aga mis on uudne on see, et söön magusat. Ma ei ole kunagi olnud eriline magusasööja, ei väiksena ega ka nüüd suuremana, muidugi hiljem mõjutas seda kõike ka suitsetamine, kuid siiski.. nüüd ma ikka päevas pean kindlalt midagi magusat sööma ja täna plaaningi endale küpsisetordi teha :D
***
Ja vahepeal (14.08) sai ka elu esimeses pulmas käidud. Vanem vend abiellus. Kõik oli absoluutselt kena ja tore, kuid oleksin mitterasedana tahtnud seal olla. Mitte sellepärast, et juua vaid mul jalad olid paistes ja valusad ning sada muud häda kaelas. Hommikul 5st ärkasin ja olin peaagu 24h üleval, väsimus oli kohutav jne
***
27.08 tegime klassiga meil hoovis väikse istumise, Kõik tõid midagi kaasa ning sõime jõime ja rääkisime juttu. Kuna meil üks õpetaja koolist lahkub, siis oli see ka väike üllatus temale + Laura tegi sellise klassikalise moviemakeri piltide video koos nutma ajava jutuga :D
Oli istumine kena ja tore, aga oma jutuga tahan jõuda hoopis kuhugi mujale.. igatahes, võtsin ma siis oma kaamera ka õue kaasa, et pilte teha, aga lõpuks see jäi mul laual ette ja ma riputasin selle meil sauna kõrval oleva mahlapressi mingi pulga külge ja unustasin selle täiesti sootuks. Pilte sellest õhtust on Merli telefoniga tehtud kaks ja see kaamera oli seal kasutult. Umbes poole 11 ajal läksid õps, Getter ja Riina viimastena meilt minema ja ma ka rahumeeli tuppa. Öösel oli räme vihm ja tuul ja kõik see, mida muidu ammu ei ole olnud. Hommikul ajab koer mind 8 ajal üles, annan talle süüa ja lähme õue kuna ilm oli hommikul ka veel halb, siis käisin taaga hoovis väikse tiiru ja tuppa tagasi, vihma sadas natuke ikka ja umbes 10ne ajal läksime uuesti õue ja mida ma siis märkan - kaamera ripub ikka seal pressi küljes ja täiesti läbimärg. Võtsin siis kaamera, koera jätsin siis õue, jooksin põhimõtteliselt tuppa, võtsin aku ja mälukaardi välja, mölemad olid märjad ja hakkasin aga föönitama. Föönitasin minig paar tundi vahelduva eduga, et üle ei kuumeneks ja ööseks panin riisi sisse, ise samal ajal jumalat paludes, et see ometi katki ei läheks. Kuuaega tagasi võtsin selle, pöhimöttega last ja koera pildistada ning nüüd siis selline asi ja suur raha vastutaevast.. järgmine hommik panin selle kohe tööle kui ärkasin ja tõesti ei tea keda tänada, et see töötab. Teeb kenasti pilti, mikrofon, kölar kõik on okei, loodan, et hiljem mingeid tüsistusi sellel ei tule.
***
02.09 oli mul kodus väike fotosessioon. Siiri Tabri tegi mulle kühumaalingu ning fotograafiks oli Janek Ojasaar. Mõlemad tegid asja oma reklaami jaoks ning mina olin lihtsalt modelliks. Kokku läks meil vist umbes 3h, oleks ilmselt kauem pildistand aga koer hakkas möllama, ronis koguaeg pildile ja lõpuks tiris taustariide seinalt maha ja ei hakanud me seda enam tagasi ka panema :D Ütleme nii, et mu 12,2 kg on üpris hästi märgata ja mulle pildid väga ei meeldi, aga vähemalt on mälestus ja lisan siia ka möne :
***
Natuke Semist ka.
 |
| Semi võrdluses oma isaga |
Ei tegelikult ta on küll tubli, iseenesest kuulab suhteliselt hästi sõna ja kuna ta on ikkagi laps, siis ilmselgelt ta veidi pättust teeb ka. Äratus on hommikul mul 7/8 ajal ning ülejäänud päevast olen pooleldi zombi ja magan päris mitu korda päeva jooksul veel kui midagi muud teha pole. Önneks nüüd magab ta suhteliselt hästi ära terve öö, muidu oli ta 2 ja 5 ajal ka üleval; mu ööd on tegelikult päris unetud kuna esiteks käin paar korda öö jooksul vetsus ja iga koera häälitsus, liigutus ajab mind jälle ärkvele. Ega ma rohkem otseselt midagi taast kirjutada ei oska, aga pilte lisan küll .
Kommentaarid
Postita kommentaar